Jõudsin järeldusele, et Raasiku on muinasjutumaa ja imedemaa. Esiteks on seal palju erinevaid põlde nagu tõelisel muinasjutumaal. Ning mis iganes seal ka on aga minu koer on kõik oma elu parimad jäljed ajanud Raasikul, täpselt nagu tegemist oleks mingi imedemaaga.
Tänane jälg oli 1700 sammu, 4 tundi, 11 eset, ilma toiduta, kuiv ja kõvem kohati kivine mullapõld, mis oli igatpidi väikeseid kraave täis. Lisaks tugev tuul, vastutuul ja küljetuul.
Juunior ajas perfektsed nurgad, ühest läks poole koera esikäpasammu võrra üle ja siis kohe parandas ennast, muidu oli kõik perfektne. Kraavikesi ületas ninaga sügavustesse minnes ja siis ninaga üles tulles, parem enam ei oleks saanud olla. Seekord tegelesin pigem koera esemete näitamise asendi korrigeerimisega, mis oli minu jaoks problemaatiline. Esemed näitas kõik ilusasti ära ja viimased kaks olid ka väga korrektselt sirged. Viimane ese oli veel juhuse tahtel kivi, mis on pandud kilekottii, kuna Leelal olevat ootamatult esemed otsa saanud ja oli vaja lõpueset, mille ta siis leidlikult meisterdas.
Ning seda, et oleks olnud tuul, ei olnud jäljeajamisest küll märgata aga võib olla ta sellepärast nii tähelepanelikult ajaski, et oli tugev tuul.
Ja mu koer hoidis tempot! Ise hoidis, ise korrigeeris ennast, iga kord kui hakkas kiiremat sammu tegema parandas ennast ja võttis kohe tempo maha! VAU, see oli MINU koer! Vägev!
Olen super rahul! Leela on ka!
Aitäh Leela meiega vaeva nägemise eest!
Nii nagu viimasel laupäeval ei osanud midagi rääkida meie väga kehvast jäljest, nii ei oska täna enam midagi rohkem rääkida meie super jäljest.
Täpselt nagu Ameerika mägedel, kord kõrgustesse üles ja siis suure hooga sügavustesse alla. Kõrgustesse üles lennates, ei tohi unustada, et järgmine tee on kohe kindlasti sügavustesse alla. Samas peab ka meeles pidama, et kui põhi käes, hakkab jälle tõus.
Treenime edasi!
