Selge, ilusad päevad tuleb maksimaalselt ära kasutada, aga kuidas. Tööpäeval ise jälge maha panna ei jõua. Kui leiaks kellegi abiks, kes saaks päeval jälje maha panna, nii et mina läheks pärast tööd ajama, peaks hakkama saama küll.
Panin kõikvõimsasse näguderaamatusse kuulutuse üles, et vajan jälje mahapanemisel abi.
Leela võttis ühendust ja ütles, et Raasiku temale sobiks. Ütlesin, et minule ka.
Leppisime kokku, et ta paneb mullapõllule jälje maha ja ma tulen pärast tööd ajama. Kõik oli täpselt välja arvestatud. Leela hakkab jälge astuma 14.00 ja mina olen seal 17.30.
Aga nagu elus ikka, asjad lähevad omasoodu. Leela hakkas jälge panema poole kahest ja mina astusin koeraga jäljele pool seitse ja natuke peale õhtul.
Mina ei olnud elus sellist põldu näinud ja Juunior ka mitte.
Leela nimetas seda mullapõlluks.
Khm khm
Mina nimetaks seda põhupõlluks.
Põld oli paksult põhku täis, nii et ületasime suuri põhulaike, kus mulda näha ei olnud ja kogu põld oli paksult püstiseid kõrsi täis.
Aga nagu Juunior ikka, kui on väga raske, siis tema alati üllatab oma väga hea tööga. Lisaks kehtib ka veel see reegel, et kui üks jälg on kehv, siis järgmine on super ja vastupidi.
Seekord oli siis Juunioril super töö.
Mina ainult vaatasin ja nautisin seda kuidas koer jälge ajas ning kuidas teda need põhulaigud ei seganud. Natuke küll aevastas ja raputas pead, kui kõrred ninna sattusid aga ta ei lasknud ennast sellest kordagi segada.
No loomulikult, oli asju mille kallal norida. Nurgad võiksid olla puhtamad ja intensiivsemad, esemetel lamamine oli küll kiire ja asend korrektne aga jäljega natukene viltu. Jälle oli esemetel liiga aktiivne ning heitis esemete peale. Ja viimane nurk oli meile Leelaga arusaamatu, mis seal toimus aga kuidagi me sirgele siiski jõudsime.
Aga kui ma vaatan kogupilti, seda põldu ja 5 tundi ning seda kuidas koera ajamine oli 99% ajast suurepärane, siis ma oskan kommenteerida ainult ühte:
Super põld, super jälg, super koer ja super jäljetegija!
Aitäh Leela!
