Pärnusse läksime Mariti autoga, kuhu laadisime peale lisaks Külvile ja minule veel Juuniori ja jäljeasjad.
Hommikul poole üheteistkümnest Pärnu poole sõitu alustades oli kindel plaan, et natuke enne Pärnut paneme jälje maha, siis käime autasustamisel ära ja siis ongi umbes 3 tundi möödas ning saab jälge ajama minna.
Märjamaast alates hakkasid juba ilusad põllud. Suutsin kuni 30 kilomeetrit ennem Pärnut vastu pidada ja siis ühte eriti ilusat mullapõldu nähes otsustasin, et nüüd lähen panen küll jälje maha.
Pidasime auto kinni, panin jäljeriided selga, kummarid jalga, varustus kätte ja läksin põllule. Ikka tundus kõik veel väga ilus. Surusin vaia maasse ja hakkasin edasi minema, kui umbes mõne sammu pealt torkas silma, et maas kasvab midagi.
No loomulikult, nii ilus põld ei saa ju lihtsalt niisama saadaval olla. Mingid kaalikad kasvasid seal maas ilusate laiade lehtedega.
Tulin siis kiirelt põllult ära, et ülejäänuid kaalikaid säilitada.
Läksin üle tee rohupõllule. Ei olnud küll sellist tunnet, et tahaks kummareid jalast ära kiskuda ning oma jäljeriietust veel üks kord selga toppida.
Üle tee oli rohupõld, mis esialgu tundus olevat täiesti normaalne põld jälje treenimiseks. Kui ma aga juba jälge panin, siis kahetsesin mitmeid kordi, et selle põllu valisin, sest tegemist ei olnud just kõige raskema põlluga, pigem lihtsamaga. Üks osa põllust oli veel hirmus vesine ja mudane. Aga meie peame ju MM jaoks treenima, et ikka raskeid ka oskaksime (muigan). Jälg sai maha pandud, nagu tavaliselt mingi FH2 laadne. Ja hakkasime edasi Pärnu poole sõitma.
Kogu tee Pärnusse vaatasin kahetsusega kõiki neid ilusaid mullapõlde, mis veel järgmise 25 kilomeetri jooksul tee ääres ilutsesid ja kus oleks võinud hea mullapõllu jälje teha.
Pärnus oli üritus restoranis ning uhkest karikast veini juues kadus ajataju. Kui ükskord jälg meelde tuli oli kell juba päris palju. Oli selge, et jälje vanuseks saab ajama minnes olema rohkem kui 5 tundi.
Pärnust lahkudes ja jäljepõllule kohale jõudes oli aega veelgi möödunud, nii et peale läksime 6 tunnisele jäljele. Küll ma siis olin õnnelik, et ma mõnele raskemale põllule jälge maha ei pannud, et pärast 6 tundi sinna ajama minna.
Jäljele minnes ei näidanud Juunior kõige väiksematki kõhklust välja, et see oleks tema jaoks liiga vana jälg. Teise nurga juures pidin mina aitama, et seda ära teha, kõik muud tegi iseseisvalt ja kõik esemed leidis ka üles. Tehnika oli muidugi kõvasti puudulik, ma ise paneks hinde 3 sellise ajamise eest aga tubli ja töökas ta oli ning tehtud see sai, lisaks veel täiskomplektis esemetega.
Seekord siis selline trenn.
