Helistasin Helvele: „Jälge teeme?“
Helve vastu: „Teeks küll aga ma ju tööl ja nädalavahetusel olen seminaril.“
Pakkusin siis välja, et lähen panen põllule jälje maha ja kui tema töölt vabaneb ning kohale jõuab, siis läheme koos ajama.
Mõeldud, tehtud! Läksin põllule.
Kontrast oli päris suur. Veel esmaspäeval olin 8 miljonilise elanikkonnaga kärarikkas suurlinnas 36 kraadise soojuse käes. Ja kolmapäeval juba Eesti kliimas inimtühjal põllul, õnneks päikese ja plusskraadide käes.
Ega ma tegelikult kurda, see ongi rohkem minulik.
Aga läheme tagasi peateema juurde.
Põldu vaadates mõtlesin, küll mõnel inimesel on ikka õnne, pidades loomulikult silmas iseennast. Saada 11-dal märtsil Eestis lumevabad põllud MM-i jaoks ettevalmistamiseks, selle jaoks peab ikka õnne olema.
Panin FH2 jälje maha ja sõitsin koju koera järele.
Nagu ikka, püüdes olla maksimaalselt efektiivne, mida ma oma ülekoormatuse tõttu pean paratamatult olema, laadisin autosse lisaks Juuniorile ka veel noored koerad Zorro ja Riski.
Tagasi põllule jõudes panin Zorrole ja Riskile ka jälje maha.
Vahepeal jõudis põllule ka Helve.
Kui mina läksin Riskiga jälge ajama, läks Helve läks enda koertele jälge maha panema.
Helve küsis kuhu jälg panna, mina vastu et võta tokist 50 sammu vasakule. Kuna mul noore koera jälje nurk keeras vasakule ja oli 20 sammu ning siis veelkord vasakule oli 50 sammu täiesti piisav.
Risk tegi ülihea jälje, pidin küll vahepeal mõjutama aga üldmulje oli keskendunud, väga tugeva ninatööga ja isegi rihm oli enamiku osa ajast lõtv. Jäin päris rahule. Eseme näitamine hakkab ka tulema. Leiab alati aga lamamise jaoks pean ikka veel kõrvale minema.
Rahulolust pakatades läksin Zorro järele.
Läksin Zorroga toki juurde ja tahtsin koera jäljele saata, ise mõteldes miks koer nii pöördesse äkki läks, omaarust tegin ju kõik, et ta oleks rahulik ja keskendunud, kui äkki märkasin jäljepadjal viinerit. Hmm, mõtlesin üllatusega ja vaatasin veelkord, siis jõudis kohale. See oli Helve tokk. Imestades kuidas ma tema toki juurde sattusin läksin oma toki juurde ja alustasime jälge. Olin teinud väga mitme nurgaga jälje ning ainuke normaalne sirge oli tagasituleku sirge. Noorele koerale, sellisel põllul, kus ma pealekauba ise veel jälge ja nurki ei näinud, oli see selgelt raske. Aga Zorro oli tubli, leidis nurki ja õppis ja ma olin päris rahul nähes, kuidas koer jäljel arenes. Lõpuks jõudsime viimasele sirgele. Mõtlesin, tänane jälg oli koerale õppimiseks päris hea. Ootmatult muutus koer jäljel väga aktiivseks, hakkas kaevama ja pistis, mulle üllatuseks, nahka suure viineri.
Loomulikult sain kohe aru, et olin Helve jäljele jõudnud. Teadmata, mida edasi teha, võtsin koera jäljelt maha. Zorro oli natukene arusaamatuses, mis nüüd juhtus, eset ju ei leidnud ja oma palli ka mitte. Hakkas lõpuks haukuma ja mulle kõrvalasendit pakkuma. Proovisin siis teha nägu, et kõik pidigi täna nii olema ja et viiner oligi see lotovõit.
Jäljelt minema minnes takseerisin pilguga kahe toki vahet ja mõtlesin, kas Helve 50 sammu on tõepoolest nii lühikesed. Järele mõõtes sain mina kõigest 20 sammu.
Kui Helve koertega tagasi jõudis rääkisin talle loo ära ja tema ütles, et kuulis 20 sammu ning panigi nii kaugele. Selgus käes.
Kuna hakkas pimedaks minema saatis Helve mind Fleuriga jäljele ja ise läks oma noore koeraga sellele jäljele, kust Zorro viineri leidis. Nagu ma hiljem kuulsin, leidis koer Helve üllatuseks jälje pealt ühe palli, loomulikult oli see Zorro jäljelõpu pall.
Kui lõpuks selle segaduse lõpetatud sai, oli juba päris hämar.
Läksime Juunioriga jäljele.
Jälg oli 3,5 tundi vana FH2 jälg ning alustasime nii pimedas, et jäljetokki oli raske leida. Esimene sirge kulges lampide all ja läks päris normaalselt. Pärast seda sirget, pöörasime vasakule kottpimedusse ja sõltusime ainult koera ninast. Teise eseme leidsin mina, mitte koer, hele puit kumas veel maast vastu aga iga minutiga läks pimedamaks. Juunior oli päris kindlalt jäljel, olime kolmandal sirgel, kui hakkasin koeras kahtlema. Midagi näha ei olnud ning ei mäletanud täpselt, kas keerasin posti juurest vasakule või läksin jäljega teele välja, tulin tagasi ja siis keerasin posti juurest paremale. Olles õppinud usaldama koera järgisin igaks juhuks teda ning läksime teeni välja kuni koer hakkas näitama tühja kohta. Jälle olime tagasi sellele ühele jäljele, kus juba kaks koera olid käinud ning Juunior näitas kohta, kus ennem tõenäolielt pall oli olnud. Ei saanudki aru, kas tõesti olimegi kõikide jäljed kokku pannud või oli Juunior vahepeal üle põllu risti käinud tädi jälge ajanud.
Mõtlesime mida teha, väljas oli kottpime, isegi valget koera nägime ainult mõne sammu kauguselt. Aga Gappay esemetest oli kahju. Saagiks oli hetkel ainult 2 eset 7st, mille kahepealt olime leidnud.
Otsustasime posti juurde tagasi minna. Lasin koera lahti ja saatsin ta otsima.
Juunior oli väga tubli, kogu selle aja mis me põllul olime, tegeles tema väga tõsiselt jälje otsimisega ja töötamisega, isegi siis kui ta üldse endas kindel ei olnud ja ei teadnud mida teha ei näidanud ta kordagi, et ta ei tahaks või ei oleks valmis seda jälge üles otsima. Kõige kehvem oli see, et tõepoolest oli nii pime, et isegi valget koera ei näinud kaugemalt.
Lõpuks tundus, et Juunior tõepoolest leidis midagi posti juurest üles ja hakkasime jälge ajama. Aga jälle läks imelikku suunda. Jätsin siis igaks juhuks Helve märgina kohapeale seisma, nagu tema väitis, pimedasse huntidele ja karudele söödaks. Läksime edasi ja siis veel korra paremale ja tagasi kuni ma olin kindel, et me oleme jäljel, siis käsutasin Juunior lamama ja kutsusin Helve meie juurde ning jätkasime ajamist. Jälje ülejäänud osa suutsime ajada sekeldusteta.
Kogu ööjälje saak oli kahepeale 6 eset 7-st. Hea, et niigi läks.
MM-le mineku peale ei taha mõeldagi.
