Kuna meie võistlusteks ettevalmistamise esimese jälje tegemine oli omaette elamus lisan Helve jutule juurde ka minu meenutusi tollest päevast.

Olin eelmisel päeval Haapsalus käinud ja näinud tee ääres suurepäraseid lumevabasid põlde, nii mullapõldu kui rohupõlde. Nii et, kui Helve küsis, et kas jälge teeme, ütlesin mina kohe: Loomulikult! Haapsalu külje all olid suurepärased põllud ja ilm oli seal ka väga soe. Seal võiks küll ühe korraliku kolmetunnise jälje teha.

Mõeldud tehtud!

Plaani panime paika järgmiselt. Hommikul sõidame varakult juba välja, et enne aretuskontrolli jälg põllule maha panna ja siis pärast aretuskontrolli tagasi sõites ajame jälje ära. Oli meil ju vaja nii Wifiga aretuskontrolli minna, kui ka Juunioriga jälge teha.

Kes palju teeb, see palju jõuab!

Aga nagu ikka, ei ole tegelikkus alati see mida ette kujutad. Nii ka seekord. Hommikul Haapsalu poole sõites vaatas Helve murelikult temperatuuri ja ütles, et külmavõitu on. Auto temperatuurinäidik näitas -4. Mina lohutasin Helvet, et Haapsalus on kindlasti palju soojem.

Muidugi tuli välja, et ei olnud.

Põllule jõudes pidime tõdema, et põld oli pool lumevaba ning täiesti jääs. Tegemist oli ülesküntud rohukamaraga kamakatega mullapõlluga. Helve oli valmis jäljetegemise sinnapaika jätma, sest ega ükski normaalne inimene sellisele põllule koerale jälge maha ei pane. Minu arust oleks jälle täitsa huvitav olnud katsetada aga isegi mina sain aru, et 4-5 tunnist jälge sellisele põllule ajama minna, koeraga, kes viimase 4 kuu jooksul on ajanud 3 jälge, ei oleks hea mõte. Sõitsime siis Haapsalusse lootusega, et päeva peale läheb soojemaks ja kui tagasi tuleme on põld äkki natuke pehmeks sulanud.

Lootust ei tohi kaotada.

Aretuskontroll edukalt tehtud asusime tagasiteele. Plaan oli lihtsalt jälg maha panna ning harjutada pinnast ja pikkust. Jõudes põllule ootas meid ees täpselt samasugune pilt nagu hommikul sealt lahkudes. Helve arvas, et seekord jääb siis jäljetrenn tegemata. Mina aga mõtlesin, et olime nii pika tee ära sõitnud ja plaani võtnud jälge teha, siis tuleb see ka ära teha. Helve, viisakas nagu ta on, oli valmis jälje maha panema, kuigi ta ei pidanud seda põldu aetavaks aga ega ma ei tea, mida ta minust tegelikult mõtles. Normaalseks ta mind tõenäoliselt ei pidanud. Üritades ennast maa peale tuua ja kuulates Helve juttu, kui raske see põld ikka on tegin ettepaneku, et paneme siis palju toitu maha, siis peaks äkki ajama. Helve ajas selle peale taskud paksult kuivtoitu täis ja avaldas arvamust, et kui koer selle jälje ära ajab, siis võime MM-le minna küll ning suundus põllule.

Kes ei proovi see ei saagi teada.

Kui Helve kolmveerand tunni pärast põllult tagasi tuli, rääkis ta ainult kui jube see põld oli ja kuidas ta pidi iga krõbina jaoks kummarduma, sest muidu oleks need kusagil eemale veerenud. Ning et jälje viimane osa jäi tühjaks, sest toitu ei olnud jagunud. Ma üritasin küll ette kujutada, kuidas toitu ei jagunud, sest ta oli enda taskutesse Juuniori kogu talvepäeva suure kuivtoidunormi toppinud, millest oleks pidanud kõvasti üle jääma aga ei osanudki välja mõelda ennem kui jäljele läksime ja ma seda oma silmaga nägin. Lisaks rääkis Helve, et tema ei kujuta ette, kuidas me selle jälje üldse ära ajame, sest see ei olnud aetav põld ja enamik koeri ei lähekski sellisele jäljele. Ütlesin siis Helvele, et nüüd kohe näeme, kuidas läheb. Ja et meil oli ju jutt, et kui ära ajab siis võime küll MM-le minna.

Kunagi ei ole mõtet alla anda.

Läksime tunnisele jäljele. Ma arvan, et Helve ei olnud kunagi sellist asja näinud. Mina aga küll, see oli ju Juunior. Ilma igasuguse kõhkluseta läks koer jäljele ja tegi suurepärast tööd kuni lõpuni. Meil olid küll oma tüüpilised tehnilised probleemid, mis olid süvenenud viimaste trennidega nagu nurgad ja esemete näitamine aga põld ning pinnas, millest me rääkisime, oli tema jaoks normaalne ja aetav. Põllu keskel oli isegi üles kündmata rohuala ja seda Juunior oskab. Lisaks oli see kõigest tunnine jälg ning tõeline toidujälg nagu kutsikale. Sest minu palju toitu, mis minu jaoks tähendas, et krõbinad tuleks umbes iga saja sammu tagant, oli selgelt teise tähendusega, kui Helve palju toitu, mis tähendas, et jäljel oli külluslik ja priiskav söömaaeg. Ainukene natukene normaalsem vähesema toiduga ala oli Helve mõttes täiesti tühi ilma toiduta jälje lõpp. Igastahes, Juunior oli tubli ning kui jälje lõpetanuna auto poole sammusime oli meil kõigil tuju hea ja enesekindlus kordades kasvanud.

Võime MM-le minna küll.

Loo moraal: Koostööd tuleb harjutada, ennem ei tea kui ei proovi ja kunagi ei ole mõtet alla anda ilma proovimata.