"Haapsalus on soojem ja enne Haapsalut on hea mullapõld"

Kui nii, siis tuleb see ära kasutada. Startisime Tallinnast juba kell 9, et enne aretuskontrolli jälg maha panna ja tagasiteel koju jälg ära ajada. Üle 5 tunni vanaks ta meie arvestuse järgi ei oleks pidanud minema.
Ilmateadet me ei kontrollinud ja põllu ääres selgus, et maa on jumalast jääs. Päike siras taevas ja kartsime, et sulatab pealmise kihi lõunaks ära ja siis ei ole meie jäljest ainsamatki lõhnamolekuli alles. Otsustasime jälje teha tagasiteel. Vanust jäljele siis küll eriti ei saa, aga erilise pinnase ikka. Siinkohal kiidan Haapsalu Selveris olevat kohvikut, mida meil tänu ärajäänud jäljepanekule külastada õnnestus :)

Tagasiteel, pärast Wifi edukat (EST-I) aretuskontrolli selgus põllu ääres, et maa on endiselt jääs :)
Monikat see ei heidutanud, eks ta oma koera ju tunneb. Niisiis startisin jälge panema.
"Palju ma toitu panen?"
"No ikka palju"
Minu PALJU oli oluliselt suurem kogus, kui Monika PALJU - selgus hiljem :). Ja mul sai toit poole jälje peal otsa, mis ju ka ei olnud ette nähtud.

Vaia maassesaamisega oli tükk tegemist, õnneks leidsin mingi õhuagu, kuhu vai pidama jäi.
Iga maiuse pärast pidi maani kummardama, sest muidu oleks need jumal teab kuhu veerenud. Jälje algusosa ja lõpuosa oli tõeline tasakaalu proovikivi - künklik ja jäine ja lumine. Jälg ise oli nö standardne FH-2 jälg, nii kujult kui ka pikkuselt. Jälje keskmine osa oli tasasem. Vähe on ilmselt koeri, kes sellisel põllul hakkama saaksid.
Aga Juunior sai! Jälje esimesel poolel ei olnud nurgad just perfektsed ja esemete näitamisel oli vajakajäämisi, aga teisel poolel oli töö juba palju parem. Ei seganud teda ka see, et toitu mingist hetkest enam polnudki.

Selline jäljetrenn oli meil!